Belgias toimus projekti viimane kokkuvõttev kohtumine, kus võõrustajaks oli De Tweesprongi lasteaed-algkool Handzames. http://www.de2sprong.be/V02/fotos/index.php

Projektikohtumise esimesel päeval oli projektipartneritel võimalus tutvuda lähemalt kohaliku lasteaed-algkooli töökorraldusega ning vaadata kooli ja lasteaia klassiruume. Õpilased koos õpetajatega olid ette valmistanud väikese tervituskontserdi, kus esinesid oma tantsudega iga vanuseklassi esindajad. Väga armas oli näha pisikesi ja suuremaid belglasi lehvitamas meie ja koostööpartnerite riigilippudega. Klassides olid õpilased valmistanud plakateid külastavate riikide kohta. Meie üllatuseks pakuti sel päeval meile ja õpilastele erilist lõunasööki – friikartuleid, mille kõrvale saime hakkburgeri. Õpilased koolis tavaliselt süüa ei saa, söök tuleb endal kodust kaasa võtta või tellitakse toit kooli. Koolil endal sööklat ei ole. Ka sellel päeval sõitis kooliõuele toidubuss, millelt jagati pikas sabas seisvatele õpilastele friikartuleid. Samuti pani meid imestama arvestatav rattapark koolimaja ümber. Selgus aga, et rattalube ei ole lastel vaja ning kiivrit kohalikud õpilased kohustuslikus korras kandma ei pea. Küll aga on rattasõit Belgias väga populaarne kõigi elanike seas.

Koduseid töid antakse ka Belgia õpilastele, küll aga püütakse neid anda eraldi õppeainetes erinevatel päevadel ja kahel päeval nädalas ei ole soovituslik neid koju jätta. Õpilaste päevad on pikemad kui meie koolis, aga selle aja sisse mahuvad pikemad vahetunnid ja vaba aja sisustamine kooliõues või võimlas.

Lisaks koolile Handzames külastasime ka väikest kooli Edewalles. Mõlemad koolid on tekkinud endiste kloostrite kõrvale, mis nüüd toimivad ainult koolidena.

Projektikohtumiseks olid valminud muinasjuturaamatud, mida üksteisesele tutvustati ja seejärel sai igaüks omale ühe teise riigi raamatutest. Raamatud olid kõik eriilmelised ja omanäolised. Projekti koordinaator Türgi korraldab projekti käigus valminud laste kunstitöödest näituse Konya linnas, mille avamine toimub 2. juunil 2016.

Kuna viibisime Handzame lähedal olevas imeilusas Brugge linnas, siis oli võimalus tutvuda ka lähemalt selle linnakese ajalooliste vaatamisväärsustega ja nautida jalutuskäike parkides ning vanalinna kitsastel tänavatel, mida läbisid erinevad veekanalid.

Samuti oli korraldatud väljasõit Genti, et saada aimu selle piirkonna teise suurema linna ajaloost ja linnamiljööst.

Projekt ei ole ametlikult veel lõpetatud, sest tegemist ootab projekti aruanne. Õpilastele andis projektis osalemine võimaluse saada lähemalt tuttavaks erinevate riikide rahvuskangelastega, sest lugudega tutvumine , loole lõpu kirjutamine ja illustratsioonide loomine lugudele viis õpilased muinasjuttudele lähemale. Projekti raames korraldasime õpilastele ka ainenädalaid muinasjutu teemadel, samuti pöörasime rohkem tähelepanu raamatus olevatele illustratsioonidele ja nende osale raamatu ilmestamisel. Kindlasti andis pikaajaline projekt hea võimaluse saada osa erinevate riikide koolikorraldusest ja luua uusi sidemeid ning kontakte edaspidiseks.

Vaata videot siit ja siit. Pilte vaata siit.

Tiina Põder Aino Siniväli
Tervitused Belgiast

6.-10. märtsini 2016 leidis Hispaanias Barcelonas, Lleidas ja Linyolas aset meie projekti “Once Upon a Time” neljas ja seega eelviimane projektikohtumine. Ootasime seda lausa õhinaga, sest poolteise aasta töö tulemusena on kõigi viie riigi rahvuskangelastest kirjutatud jutud lõpuks ka illustreeritud saanud ja valmis kaante vahele minema. Suur aitäh algklasside õpilastele ning 4. ja 5. klassile, kes meile Belgiast saadetud jutu illustreerimisega vaeva nägid!

Kataloonia pealinn Barcelona võttis meid vastu päikesepaiste ja 13-kraadise soojaga. Ei olnud küll veel päris turismihooaeg, aga vaatamisväärsuste juures võis näha palju kõikvõimalikke keeli kõnelevaid inimesi, kes olid tulnud Kataloonia pealinnaga tutvuma. Ka meie külastasime mitmeid Barcelona vaatamisväärsusi, millest üheks oli kuulus Sagrada Familia katedraal. Seda muljetavaldavat hoonet ehitatakse juba mitukümmend aastat ja päris valmis peaks ta saama aastaks 2020. Samuti jalutasime pikalt Barcelona jalakäijate tänaval La Rambla, kust oleks võinud osta kõikvõimalikke suveniire nööpnõelast helikopterini, põhiteemaks siiski FC Barcelona ja arhitekt Gaudi kirjud mosaiiktehnikas portselanloomakesed.

Meie projektis osalev kool asus Barcelonast paarsada kilomeetrit põhja poole, Linyola külas. Õpilasi oli seal natuke rohkem kui meil, põhimõtteliselt oli tegemist lasteaed – algkooliga. Lapsed esinesid kõik pisimast suurimani laulude ja tantsudega, ka meid tõmmati tantsuringi kataloonia rahvatantsu tantsima. Ütlen ausalt – Kaera-Jaan on lihtsam. Samuti tutvustas 5.klass meile oma küla huvitavamaid paiku ning sealtkandist pärit kuulsaid inimesi slaidiesitlusena ja 6.klass viis läbi pressikonverentsi, esitades meile palju küsimusi meie toidu, festivalide ja koolide kohta. Pärast kingituste vahetamist ja küllaltki pikka arutelu tegime ka lõpliku otsuse oma projekti lõpptulemuse – raamatu kohta. Otsustati, et iga kool annab välja oma raamatu kõikide lugude emakeelse originaalversiooni, selle ingliskeelse tõlke ja ühe teise kooli poolt kirjutatud ingliskeelse lõpuga. Raamatu köide ning kaas on kooli enda kavandada. Valmis raamatud võetakse igale osalenud koolile kinkimiseks kaasa viimasele projektikohtumisele Belgias mai alguses. Laste joonistustest tehakse Türgis näitus, mida meidki lahkesti vaatama kutsuti. See peaks toimuma mai lõpus, kuid kuupäev on veel lahtine.

Meie järgmiseks ülesandeks on seega raamatu kaane kujundamine ja pärast Türgist kõigi lugude kohalejõudmist nende kaante vahele panemine.

Jääme huviga ootama võimalust teada saada, kuidas lõpetasid kataloonlased meie jutu Kalevipoja teekonnast maailma otsa ning ka kõiki teisi lugusid.

Pilte vaata siit.

Aino Siniväli
Tiina Põder

…on lugu ühest India nõiast, kes muutis kaunid tantsivad haldjad vesiroosideks, kuna kadestas nende ilu. Lugu on üks kaheteistkümnest muinasjutust, mille kirjutas Belgia kuninganna Fabiola aastal 1955 hispaania keeles. Lood avaldati Madridis, kus Fabiola sel ajal elas. Lugu Indiaani vesiroosidest on teemaks Hollandis asuvale teemapargile „De Efteling“, rajatud 1966. a.

Kaugel sügavas India dźunglis, mida pole iialgi puudutanud inimese jalg, asub väike vaikse kristalse veega järv. Isegi tuulehoog ei julge rikkuda selle vaatepildi ilu ja põõsad järve kaldal sillerdavad kõigis vikerkaarevärvides. Järve vesi liigatab vaid siis, kui õõtsuvad seitse vesiroosi keset järve. Aga parem jutustan algusest peale.

See muidu nii vaimustav dźungel peitis endas üht saladust. Peidetuna lopsaka taimestiku sisse, asus seal onn, milles elas nii vana ja vastik nõid, et ta söandas onnist lahkuda ainult öösiti. Tal oli nii suur ja kõver nina, et see puudutas peaaegu ta lõuga ja ta juuksed olid üksainus tuhakarva mass, mis meenutas kuivanud rohtu. Ühel ööl, kui kuu seisis kõrgel tumedas taevas ja kilgid olid oma kontserti lõpetamas, ronis nõid paljale kaljule järve lähedal. Siis pööras ta oma pea kuu suunas ja jõllitas tükk aega seda imekaunist kahvatut taevakeha. Seejärel hüppas ta puuõõnsusse ja hakkas laulma. Kontrastina tema jubedale välimusele oli nõial imetabane hääl, mis võlus iga kuulajat esimesest noodist peale ja jättis kõik ööbikud häbisse. Isegi kuulsaim poeet poleks olnud võimeline kirjeldama selle hääle võlu, sest see lummas igaüht, kes seda kuulis ja nõid teadis seda. Samuti teadis ta, et igal täiskuu ööl tuleb Kuuhaldjas oma saatkonnaga Maa peale, et sellel dźunglijärvel tantsida.

Äkki kukkus kuu maa peale ja talle järgnes sadu tähti ja tähekesi, mis muutusid järve pinda puudutades tillukesteks haldjateks. Kõik nad kandsid hõbedasi kleidikesi ja nende keskelt kerkis esile üks pikem kuju, mässitud hõbedastesse siidlooridesse, särav kroon peas. See oli Kuuhaldjas ise oma tähelapsukestest saatkonnaga. Kui haldjate jalakesed vett puudutasid, tekkis kerge virvendus, mis rannale jõudes vaibus. Nii nad tantsisid seal nõia laulu saatel kaua, kauem kui tavaliselt, sest sel ööl leidis nõid endas jõudu võluda haldjaid, nii et nad unustaksid päikesetõusul naasta ohutult taevasse. Ta laulis ja laulis ja laulis…

… kuni haldjatel oli juba liiga hilja lahkuda. Et end kõrvetavate päiksekiirte eest kaitsta, pugesid nad pilliroogu varjule. Nõid naeris jälle oma koledat naeru ja pöördus oma hurtsikusse tagasi, sest pool tööd oli veel ees. Ta joonistas kiiresti põrandale nõiamärgid ja pöördus palves päikese, tuule, pilvede ja džunglivaimude poole, et need aitaksid tal loitsida haldjate ilu temale üle kandma. Aga ta ei olnud arvestanud loodusjõudude ühtsusega. Päike, kes oli kuuemanda hea sõber, ähvardas hoopis džungli koos nõiaga maha põletada, kui kuu ja tähed taevasse ei naase. Pilved keeldusid tilkagi vihma andmast ja tuul lubas tuld tagant õhutada. Kõige vihasemad olid džunglivaimud, kes igal täiskuuööl olid samuti haldjakeste tantsu nautinud. Nemad lubasid hakata nõida igal ööl kummitamas käima, kuhu ta siis ennast ka ei peidaks. Nüüd taipas nõid, millega ta oli hakkama saanud. Noruspäi läks ta kuuemandalt andeks paluma. Kuuemand oli nõus andestama, kui tema ja ta tähelapsukesed taas õnnelikult kodus on. Tema palve peale puhus tuul taevasse mustad pilved, mis katsid päikese ja lasksid kuul ja tähtedel taevasse lennata. Aga viis väikest tähekest, kes olid kõige tantsumaiamad, olid tüdinenud iga kord kuu aega ootamast, kui jälle tantsida saab. Nemad tahtsid tantsida igal öösel. Nad jäid peitu, kuni teised olid ära lennanud ja teatasid siis nõiale, et nemad hakkavad nüüd siin järvel elama. Nõid moondas nad seepeale vesiroosideks, et neil päeva ajal jahe ja varjuline oleks, öösel aga laulis neile, et nad tantsida saaks. Kui sa peaksid kunagi sattuma selle džunglijärve kaldale, siis võid öösel kuulda imeilusat lauluviisi, mis tuleb vana puu õõnsusest ja näha haldjakesi liuglemas järveveel. Nõid ei vaata kunagi haldjate poole, sest kadestab ikka veel nende ilu, aga ta on leppinud oma välimusega ega püüa enam kellelegi halba teha.

Pildid laste joonistustest.

Allikas: http://www.parnupostimees.ee/3352165/once-upon-a-time-parnu-jaagupi-gumnaasiumis

Ülemöödunud kevadel saime kutse osaleda  Erasmus+ projektis “Once Upon a Time”. Kutse tuli Türgist, ühest algkoolist Konya linnas.

Kaua me ei kõhelnud, otsustasime kaasa lüüa, sest projekti sihtrühm on algkooliealised õpilased. Projekti eesmärk on tutvustada  eri maade rahvajutte ja lugusid rahvuskangelastest, aga lasta ka õpilastel endil proovida kätt kirjutamises. Algkoolilapsed siiski projektikohtumistest osa ei võta, sest osalevad riigid asuvad üksteisest kaugel, seega oleks õpilastel raske aru saada projektikohtumiste töökeelest – inglise keelest. Teised projektis osalevad koolid on Belgiast, Hispaaniast, Rumeeniast, Tšehhist ja Türgist.

Projekti sisu ja eesmärk on arendada õpilaste jutustamis- ja kirjutamisoskust ning õppida tundma projektis osalevate maade lastekirjandust, lugusid rahvuskangelastest ja rahvajutte. Sel eesmärgil kirjutatakse igas osalevas koolis valmis jutu algus, kuid selle lõpetamine jääb mõne teise kooli õpilaste teha. Õpetajad tõlgivad jutud inglise keelde, õpilased illustreerivad need kunstiõpetaja juhendamisel ja projekti väljundiks on raamat, milles on illustreeritult kõikide partnerite lood.

Projektis osalemine avardab õpilaste silmaringi, sest lugude jutustamise ja kuulamise kaudu tutvutakse selle riigi kommete, tavade ja traditsioonidega.

Koolides kohtuvad õpilased kirjanikega, kunsti- ja käsitöötundides valmivad muinasjututegelased ning rahvuskangelased.

Esimene projektikohtumine toimus Türgis, teisel kohtumisel saadi projektipartneritega kokku Tšehhis.

Kolmas kokkusaamine oli Eestis septembrikuu viimastel päevadel. Projektipartneritel oli esimesel siinviibimise päeval võimalus tutvuda vaatamisväärsustega Tallinnas. Teine päev veedeti Pärnu-Jaagupis koolieluga tutvudes ja projektikoosolekut pidades. Igal riigil oli kaasas loo algus oma rahvuskangelasega seotud jutust ja loosimise teel jaotati jutud partnerite vahel. Nüüd tuleb meie õpilastel saadud loole järg kirjutada, et see järgmiseks kokkusaamiseks Rumeenias valmis oleks.

Meie projektipartnerid said Eestis viibides tutvuda meie haridussüsteemiga, külastada kooli Tallinnas ja vabakooli Pärnus. Elamuse pakkus neile ekskursioon Lottemaale ja Lennusadama külastamine Tallinnas.

Möödunud kevadel saime kutse osaleda uues Erasmus+ projektis “Once Upon a Time”. Kutse tuli Türgist, ühest algkoolist Konya linnas. Kaua me ei kõhelnud, otsustasime kaasa lüüa. Projekti eesmärk on tutvustada õpilastele erinevate maade rahvajutte ja lugusid rahvuskangelastest, aga lasta ka õpilastel endil proovida kätt kirjutamises. Õpilased siiski projektikohtumistest osa ei võta, kuna osalevad koolid on enamuses algkoolid ja osalevad riigid üksteisest küllaltki kaugel, seega oleks algkooli õpilastel raske aru saada projektikohtumiste töökeelest, milleks on inglise keel ja taluda pikki lennureise. Teised projektis osalevad koolid on Belgiast, Hispaaniast, Rumeeniast, Tśehhi Vabariigist ja Türgist.

Uue projektimudeli käivitamisega seoses tekkis siiski nii palju segadust, et esimese projektikohtumise saime korraldada alles käesoleva aasta veebruarikuus. Korraldajaks oli Türgi koordinaatorkool, kes oli ürituse ettevalmistamisel ära teinud suure töö – koolis nägime mitmeid plakateid projekti kohta, saime kingiks raamatu Türgi rahvajuttudega. Jalutuskäikudel mööda linna saime palju informatsiooni Konya linna ja moslemi kultuuri kohta ning kõik projektikohtumiste päevad olid tihedasti täidetud külaskäikudega ning pidulike lõuna- ja õhtusöökidega erinevates selle linna koolides ning ametiasutustes, lisaks ekskursioonid linna ja selle ümbruse vaatamisväärsustesse. Vabal ajal saime omavahel vestelda oma elust, õpetaja tööst ja sellega seonduvatest probleemidest. Selgus, et kuigi kõigis riikides on haridussüsteemid mõnevõrra erinevad, on probleemid siiski samad ja meie mured suures osas ühised.

Nagu öeldud, on projekti sisuks ja eesmärgiks arendada õpilaste jutustamis- ja kirjutamisoskust ning õppida tundma projektis osalevate maade lastekirjandust, lugusid rahvuskangelastest ja rahvajutte. Sel eesmärgil kirjutatakse igas osalevas koolis valmis jutu algus, kuid selle lõpetamine jääb mõne teise osaleva kooli õpilaste teha. Lõplikult valmis jutud tõlgitakse õpetajate poolt inglise keelde, illustreeritakse (seekord õpilaste poolt kunstiõpetaja juhendamisel) ja projekti väljundiks peaks olema raamat, kus leiduvad kenasti illustreeritult kõik kirja pandud lood. Esimesel projektikohtumisel osalesid õpetaja Tiina Põder, kelle juhendamisel hakkab 4.klass lugusid kirjutama ja meile saadetud lugusid lõpetama ning inglise keele õpetaja Aino Siniväli, kes on lugude tõlkija rollis. Teine projektikohtumine toimub mai algul Tśehhi Vabariigis, kuhu sõidavad õpetajad Tiina Põder, Signe Sume ja Klaarika Prii. Septembri lõpus loodame kõiki projektis osalevaid õpetajaid tervitada Eestis.

Kirjutas Aino Siniväli