Belgias toimus projekti viimane kokkuvõttev kohtumine, kus võõrustajaks oli De Tweesprongi lasteaed-algkool Handzames. http://www.de2sprong.be/V02/fotos/index.php

Projektikohtumise esimesel päeval oli projektipartneritel võimalus tutvuda lähemalt kohaliku lasteaed-algkooli töökorraldusega ning vaadata kooli ja lasteaia klassiruume. Õpilased koos õpetajatega olid ette valmistanud väikese tervituskontserdi, kus esinesid oma tantsudega iga vanuseklassi esindajad. Väga armas oli näha pisikesi ja suuremaid belglasi lehvitamas meie ja koostööpartnerite riigilippudega. Klassides olid õpilased valmistanud plakateid külastavate riikide kohta. Meie üllatuseks pakuti sel päeval meile ja õpilastele erilist lõunasööki – friikartuleid, mille kõrvale saime hakkburgeri. Õpilased koolis tavaliselt süüa ei saa, söök tuleb endal kodust kaasa võtta või tellitakse toit kooli. Koolil endal sööklat ei ole. Ka sellel päeval sõitis kooliõuele toidubuss, millelt jagati pikas sabas seisvatele õpilastele friikartuleid. Samuti pani meid imestama arvestatav rattapark koolimaja ümber. Selgus aga, et rattalube ei ole lastel vaja ning kiivrit kohalikud õpilased kohustuslikus korras kandma ei pea. Küll aga on rattasõit Belgias väga populaarne kõigi elanike seas.

Koduseid töid antakse ka Belgia õpilastele, küll aga püütakse neid anda eraldi õppeainetes erinevatel päevadel ja kahel päeval nädalas ei ole soovituslik neid koju jätta. Õpilaste päevad on pikemad kui meie koolis, aga selle aja sisse mahuvad pikemad vahetunnid ja vaba aja sisustamine kooliõues või võimlas.

Lisaks koolile Handzames külastasime ka väikest kooli Edewalles. Mõlemad koolid on tekkinud endiste kloostrite kõrvale, mis nüüd toimivad ainult koolidena.

Projektikohtumiseks olid valminud muinasjuturaamatud, mida üksteisesele tutvustati ja seejärel sai igaüks omale ühe teise riigi raamatutest. Raamatud olid kõik eriilmelised ja omanäolised. Projekti koordinaator Türgi korraldab projekti käigus valminud laste kunstitöödest näituse Konya linnas, mille avamine toimub 2. juunil 2016.

Kuna viibisime Handzame lähedal olevas imeilusas Brugge linnas, siis oli võimalus tutvuda ka lähemalt selle linnakese ajalooliste vaatamisväärsustega ja nautida jalutuskäike parkides ning vanalinna kitsastel tänavatel, mida läbisid erinevad veekanalid.

Samuti oli korraldatud väljasõit Genti, et saada aimu selle piirkonna teise suurema linna ajaloost ja linnamiljööst.

Projekt ei ole ametlikult veel lõpetatud, sest tegemist ootab projekti aruanne. Õpilastele andis projektis osalemine võimaluse saada lähemalt tuttavaks erinevate riikide rahvuskangelastega, sest lugudega tutvumine , loole lõpu kirjutamine ja illustratsioonide loomine lugudele viis õpilased muinasjuttudele lähemale. Projekti raames korraldasime õpilastele ka ainenädalaid muinasjutu teemadel, samuti pöörasime rohkem tähelepanu raamatus olevatele illustratsioonidele ja nende osale raamatu ilmestamisel. Kindlasti andis pikaajaline projekt hea võimaluse saada osa erinevate riikide koolikorraldusest ja luua uusi sidemeid ning kontakte edaspidiseks.

Vaata videot siit ja siit. Pilte vaata siit.

Tiina Põder Aino Siniväli
Tervitused Belgiast

…on lugu ühest India nõiast, kes muutis kaunid tantsivad haldjad vesiroosideks, kuna kadestas nende ilu. Lugu on üks kaheteistkümnest muinasjutust, mille kirjutas Belgia kuninganna Fabiola aastal 1955 hispaania keeles. Lood avaldati Madridis, kus Fabiola sel ajal elas. Lugu Indiaani vesiroosidest on teemaks Hollandis asuvale teemapargile „De Efteling“, rajatud 1966. a.

Kaugel sügavas India dźunglis, mida pole iialgi puudutanud inimese jalg, asub väike vaikse kristalse veega järv. Isegi tuulehoog ei julge rikkuda selle vaatepildi ilu ja põõsad järve kaldal sillerdavad kõigis vikerkaarevärvides. Järve vesi liigatab vaid siis, kui õõtsuvad seitse vesiroosi keset järve. Aga parem jutustan algusest peale.

See muidu nii vaimustav dźungel peitis endas üht saladust. Peidetuna lopsaka taimestiku sisse, asus seal onn, milles elas nii vana ja vastik nõid, et ta söandas onnist lahkuda ainult öösiti. Tal oli nii suur ja kõver nina, et see puudutas peaaegu ta lõuga ja ta juuksed olid üksainus tuhakarva mass, mis meenutas kuivanud rohtu. Ühel ööl, kui kuu seisis kõrgel tumedas taevas ja kilgid olid oma kontserti lõpetamas, ronis nõid paljale kaljule järve lähedal. Siis pööras ta oma pea kuu suunas ja jõllitas tükk aega seda imekaunist kahvatut taevakeha. Seejärel hüppas ta puuõõnsusse ja hakkas laulma. Kontrastina tema jubedale välimusele oli nõial imetabane hääl, mis võlus iga kuulajat esimesest noodist peale ja jättis kõik ööbikud häbisse. Isegi kuulsaim poeet poleks olnud võimeline kirjeldama selle hääle võlu, sest see lummas igaüht, kes seda kuulis ja nõid teadis seda. Samuti teadis ta, et igal täiskuu ööl tuleb Kuuhaldjas oma saatkonnaga Maa peale, et sellel dźunglijärvel tantsida.

Äkki kukkus kuu maa peale ja talle järgnes sadu tähti ja tähekesi, mis muutusid järve pinda puudutades tillukesteks haldjateks. Kõik nad kandsid hõbedasi kleidikesi ja nende keskelt kerkis esile üks pikem kuju, mässitud hõbedastesse siidlooridesse, särav kroon peas. See oli Kuuhaldjas ise oma tähelapsukestest saatkonnaga. Kui haldjate jalakesed vett puudutasid, tekkis kerge virvendus, mis rannale jõudes vaibus. Nii nad tantsisid seal nõia laulu saatel kaua, kauem kui tavaliselt, sest sel ööl leidis nõid endas jõudu võluda haldjaid, nii et nad unustaksid päikesetõusul naasta ohutult taevasse. Ta laulis ja laulis ja laulis…

… kuni haldjatel oli juba liiga hilja lahkuda. Et end kõrvetavate päiksekiirte eest kaitsta, pugesid nad pilliroogu varjule. Nõid naeris jälle oma koledat naeru ja pöördus oma hurtsikusse tagasi, sest pool tööd oli veel ees. Ta joonistas kiiresti põrandale nõiamärgid ja pöördus palves päikese, tuule, pilvede ja džunglivaimude poole, et need aitaksid tal loitsida haldjate ilu temale üle kandma. Aga ta ei olnud arvestanud loodusjõudude ühtsusega. Päike, kes oli kuuemanda hea sõber, ähvardas hoopis džungli koos nõiaga maha põletada, kui kuu ja tähed taevasse ei naase. Pilved keeldusid tilkagi vihma andmast ja tuul lubas tuld tagant õhutada. Kõige vihasemad olid džunglivaimud, kes igal täiskuuööl olid samuti haldjakeste tantsu nautinud. Nemad lubasid hakata nõida igal ööl kummitamas käima, kuhu ta siis ennast ka ei peidaks. Nüüd taipas nõid, millega ta oli hakkama saanud. Noruspäi läks ta kuuemandalt andeks paluma. Kuuemand oli nõus andestama, kui tema ja ta tähelapsukesed taas õnnelikult kodus on. Tema palve peale puhus tuul taevasse mustad pilved, mis katsid päikese ja lasksid kuul ja tähtedel taevasse lennata. Aga viis väikest tähekest, kes olid kõige tantsumaiamad, olid tüdinenud iga kord kuu aega ootamast, kui jälle tantsida saab. Nemad tahtsid tantsida igal öösel. Nad jäid peitu, kuni teised olid ära lennanud ja teatasid siis nõiale, et nemad hakkavad nüüd siin järvel elama. Nõid moondas nad seepeale vesiroosideks, et neil päeva ajal jahe ja varjuline oleks, öösel aga laulis neile, et nad tantsida saaks. Kui sa peaksid kunagi sattuma selle džunglijärve kaldale, siis võid öösel kuulda imeilusat lauluviisi, mis tuleb vana puu õõnsusest ja näha haldjakesi liuglemas järveveel. Nõid ei vaata kunagi haldjate poole, sest kadestab ikka veel nende ilu, aga ta on leppinud oma välimusega ega püüa enam kellelegi halba teha.

Pildid laste joonistustest.

Allikas: http://www.parnupostimees.ee/3352165/once-upon-a-time-parnu-jaagupi-gumnaasiumis

Ülemöödunud kevadel saime kutse osaleda  Erasmus+ projektis “Once Upon a Time”. Kutse tuli Türgist, ühest algkoolist Konya linnas.

Kaua me ei kõhelnud, otsustasime kaasa lüüa, sest projekti sihtrühm on algkooliealised õpilased. Projekti eesmärk on tutvustada  eri maade rahvajutte ja lugusid rahvuskangelastest, aga lasta ka õpilastel endil proovida kätt kirjutamises. Algkoolilapsed siiski projektikohtumistest osa ei võta, sest osalevad riigid asuvad üksteisest kaugel, seega oleks õpilastel raske aru saada projektikohtumiste töökeelest – inglise keelest. Teised projektis osalevad koolid on Belgiast, Hispaaniast, Rumeeniast, Tšehhist ja Türgist.

Projekti sisu ja eesmärk on arendada õpilaste jutustamis- ja kirjutamisoskust ning õppida tundma projektis osalevate maade lastekirjandust, lugusid rahvuskangelastest ja rahvajutte. Sel eesmärgil kirjutatakse igas osalevas koolis valmis jutu algus, kuid selle lõpetamine jääb mõne teise kooli õpilaste teha. Õpetajad tõlgivad jutud inglise keelde, õpilased illustreerivad need kunstiõpetaja juhendamisel ja projekti väljundiks on raamat, milles on illustreeritult kõikide partnerite lood.

Projektis osalemine avardab õpilaste silmaringi, sest lugude jutustamise ja kuulamise kaudu tutvutakse selle riigi kommete, tavade ja traditsioonidega.

Koolides kohtuvad õpilased kirjanikega, kunsti- ja käsitöötundides valmivad muinasjututegelased ning rahvuskangelased.

Esimene projektikohtumine toimus Türgis, teisel kohtumisel saadi projektipartneritega kokku Tšehhis.

Kolmas kokkusaamine oli Eestis septembrikuu viimastel päevadel. Projektipartneritel oli esimesel siinviibimise päeval võimalus tutvuda vaatamisväärsustega Tallinnas. Teine päev veedeti Pärnu-Jaagupis koolieluga tutvudes ja projektikoosolekut pidades. Igal riigil oli kaasas loo algus oma rahvuskangelasega seotud jutust ja loosimise teel jaotati jutud partnerite vahel. Nüüd tuleb meie õpilastel saadud loole järg kirjutada, et see järgmiseks kokkusaamiseks Rumeenias valmis oleks.

Meie projektipartnerid said Eestis viibides tutvuda meie haridussüsteemiga, külastada kooli Tallinnas ja vabakooli Pärnus. Elamuse pakkus neile ekskursioon Lottemaale ja Lennusadama külastamine Tallinnas.