Olen sündinud ja kasvanud Pärnus. 1984. aastal lõpetasin Pärnu Laste Muusikakooli akordioni eriala ja 1985. aastal Pärnu 6. Keskkooli kuldmedaliga. Tänu neile kahele koolile tean, mida tähendab teha tööd, pingutada tulemuste nimel ja ka rõõmustada saavutatu üle. Sel ajal kui minu klassikaaslased kõrgkoolidesse sisseastumiseksameid tegid, olin mina juba Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika-füüsika teaduskonda vastuvõetute nimekirjas ja avastasin maailma õpilasmaleva Schwerini rühmas Saksamaal. Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et õnn ei lange kellelegi ise sülle – selle nimel tuleb vaeva näha.
Instituudi ajal laulsin TPedI kammerkooris, tegin kaasa naisvõimlemisrühmas ja suviti töötasin Õpilasmaleva rühmajuhina. See kõik oli heaks vahelduseks kõrgemale matemaatikale ja füüsikale, mida tol ajal jagus igasse päeva. Peale õpingute lõppu asusin tööle Pärnu 6. Keskkooli matemaatika ja füüsika õpetajana. Juhendasin ka kahte lauluansamblit ja olin klassijuhataja.

Mul on kolm vahvat last, kelle kasvamisega koos olen palju ka ise kasvanud. Tean, kui olulised on lapse jaoks kindlad reeglid ja samas piisav paindlikkus mõistmaks, kui lapsel midagi viltu läheb. Tean, et armastus ja üksteisest hoolimine seljatavad kõik mured. Tean ka seda, et üksteisest lugupidamine algab alati inimesest endast, mitte eeldusest, et keegi teine (näiteks laps) peab sinust lugu pidama. Lugupidamine kiirgab seest välja ja ta leiab vastu lugupidamise.
Kui lapsed veel väikesed olid ja mul ei olnud võimalik matemaatikaõpetajana täistöönädalaga töötada, kutsuti mind muusikaõpetajaks ja huvijuhiks Sauga Põhikooli. Sinna jäin aga viieks toredaks aastaks ja töötasin direktor Lembit Rebase juhtimise all. Just Saugas avastasin väikese kooli eelised. Lapsed tundsid üksteist ja tänu sellele oli koolis sõbralik üksteist toetav õhkkond. Tehti palju ühiseid tegemisi. Esinemiste ajal pääsesid lavale kõik soovijad ja ka vähemandekatel, kes suures koolis oleks pealtvaatajate ridades olnud, silmad särasid. Õpetajatel ja õpilastel oli üksteise jaoks aega.
Nendest mõtetest ajendatuna liitusin 1990ndate keskel Pärnusse vabakooli loomise algatusgrupiga. 1997. aastal avas Pärnu Väike Vabakool oma esimese 1. klassi ja minust sai 11 aastaks selle kooli juhataja. Õppisin koolijuhiks, sain osa noorest kasvavast demokraatiast, koostööst ja isemajandamise hoolest, rõõmudest ja muredest. 2006. aastal tegime põhjalikuma uuringu kooli kohta ja selle tulemusel võisime tõdeda, et koolis on professionaalsed ja pühendunud õpetajad, sõbralik koolikeskkond ja hooliv koolipere. Meie vilistlased andsid tagasisidet, et on avastanud gümnaasiumiastmes, et nad oskavad kaasõpilastest paremini iseseisvat tööd teha ning ei mõista, miks teised spikerdavad. Ilmselt oleks sellise hinnangu üle iga koolijuht uhke.
2008. aastal asusin tööle Pärnu Linnavalitsuse haridusnõunikuna. Minu tööperioodi sattus „masu“, mil tegevused tuli ellu viia oluliselt kärbitud vahenditega ning muutuste rohke aeg Pärnu linna koolide ümberkorraldamisel. Maandada aitas taas muusika – laulan Sindi Laulukooris ja naisansamblis Šal-lal-laa. Suviti olen üle 30 aasta seotud Pärnumaa Õpilasmaleva tööga. Süda igatses aga kooli ja kui ma ühest Õpetajate Lehest kuulutuse leidsin, millega Pärnu-Jaagupi otsis gümnaasiumile ja muusikakoolile direktorit, ei mõelnud ma kandideerimise osas kaua. Tänan Halinga Vallavalitsust ja direktori valimise komisjoni liikmeid mulle osutatud usalduse eest. Loodan, et teeme pikaajalist tulemuslikku koostööd Halinga valla laste ja noorte õpitee toetamisel.

Katrin Uutsalu
Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi ja Pärnu-Jaagupi Muusikakooli direktor