6.-10. märtsini 2016 leidis Hispaanias Barcelonas, Lleidas ja Linyolas aset meie projekti “Once Upon a Time” neljas ja seega eelviimane projektikohtumine. Ootasime seda lausa õhinaga, sest poolteise aasta töö tulemusena on kõigi viie riigi rahvuskangelastest kirjutatud jutud lõpuks ka illustreeritud saanud ja valmis kaante vahele minema. Suur aitäh algklasside õpilastele ning 4. ja 5. klassile, kes meile Belgiast saadetud jutu illustreerimisega vaeva nägid!

Kataloonia pealinn Barcelona võttis meid vastu päikesepaiste ja 13-kraadise soojaga. Ei olnud küll veel päris turismihooaeg, aga vaatamisväärsuste juures võis näha palju kõikvõimalikke keeli kõnelevaid inimesi, kes olid tulnud Kataloonia pealinnaga tutvuma. Ka meie külastasime mitmeid Barcelona vaatamisväärsusi, millest üheks oli kuulus Sagrada Familia katedraal. Seda muljetavaldavat hoonet ehitatakse juba mitukümmend aastat ja päris valmis peaks ta saama aastaks 2020. Samuti jalutasime pikalt Barcelona jalakäijate tänaval La Rambla, kust oleks võinud osta kõikvõimalikke suveniire nööpnõelast helikopterini, põhiteemaks siiski FC Barcelona ja arhitekt Gaudi kirjud mosaiiktehnikas portselanloomakesed.

Meie projektis osalev kool asus Barcelonast paarsada kilomeetrit põhja poole, Linyola külas. Õpilasi oli seal natuke rohkem kui meil, põhimõtteliselt oli tegemist lasteaed – algkooliga. Lapsed esinesid kõik pisimast suurimani laulude ja tantsudega, ka meid tõmmati tantsuringi kataloonia rahvatantsu tantsima. Ütlen ausalt – Kaera-Jaan on lihtsam. Samuti tutvustas 5.klass meile oma küla huvitavamaid paiku ning sealtkandist pärit kuulsaid inimesi slaidiesitlusena ja 6.klass viis läbi pressikonverentsi, esitades meile palju küsimusi meie toidu, festivalide ja koolide kohta. Pärast kingituste vahetamist ja küllaltki pikka arutelu tegime ka lõpliku otsuse oma projekti lõpptulemuse – raamatu kohta. Otsustati, et iga kool annab välja oma raamatu kõikide lugude emakeelse originaalversiooni, selle ingliskeelse tõlke ja ühe teise kooli poolt kirjutatud ingliskeelse lõpuga. Raamatu köide ning kaas on kooli enda kavandada. Valmis raamatud võetakse igale osalenud koolile kinkimiseks kaasa viimasele projektikohtumisele Belgias mai alguses. Laste joonistustest tehakse Türgis näitus, mida meidki lahkesti vaatama kutsuti. See peaks toimuma mai lõpus, kuid kuupäev on veel lahtine.

Meie järgmiseks ülesandeks on seega raamatu kaane kujundamine ja pärast Türgist kõigi lugude kohalejõudmist nende kaante vahele panemine.

Jääme huviga ootama võimalust teada saada, kuidas lõpetasid kataloonlased meie jutu Kalevipoja teekonnast maailma otsa ning ka kõiki teisi lugusid.

Pilte vaata siit.

Aino Siniväli
Tiina Põder

…on lugu ühest India nõiast, kes muutis kaunid tantsivad haldjad vesiroosideks, kuna kadestas nende ilu. Lugu on üks kaheteistkümnest muinasjutust, mille kirjutas Belgia kuninganna Fabiola aastal 1955 hispaania keeles. Lood avaldati Madridis, kus Fabiola sel ajal elas. Lugu Indiaani vesiroosidest on teemaks Hollandis asuvale teemapargile „De Efteling“, rajatud 1966. a.

Kaugel sügavas India dźunglis, mida pole iialgi puudutanud inimese jalg, asub väike vaikse kristalse veega järv. Isegi tuulehoog ei julge rikkuda selle vaatepildi ilu ja põõsad järve kaldal sillerdavad kõigis vikerkaarevärvides. Järve vesi liigatab vaid siis, kui õõtsuvad seitse vesiroosi keset järve. Aga parem jutustan algusest peale.

See muidu nii vaimustav dźungel peitis endas üht saladust. Peidetuna lopsaka taimestiku sisse, asus seal onn, milles elas nii vana ja vastik nõid, et ta söandas onnist lahkuda ainult öösiti. Tal oli nii suur ja kõver nina, et see puudutas peaaegu ta lõuga ja ta juuksed olid üksainus tuhakarva mass, mis meenutas kuivanud rohtu. Ühel ööl, kui kuu seisis kõrgel tumedas taevas ja kilgid olid oma kontserti lõpetamas, ronis nõid paljale kaljule järve lähedal. Siis pööras ta oma pea kuu suunas ja jõllitas tükk aega seda imekaunist kahvatut taevakeha. Seejärel hüppas ta puuõõnsusse ja hakkas laulma. Kontrastina tema jubedale välimusele oli nõial imetabane hääl, mis võlus iga kuulajat esimesest noodist peale ja jättis kõik ööbikud häbisse. Isegi kuulsaim poeet poleks olnud võimeline kirjeldama selle hääle võlu, sest see lummas igaüht, kes seda kuulis ja nõid teadis seda. Samuti teadis ta, et igal täiskuu ööl tuleb Kuuhaldjas oma saatkonnaga Maa peale, et sellel dźunglijärvel tantsida.

Äkki kukkus kuu maa peale ja talle järgnes sadu tähti ja tähekesi, mis muutusid järve pinda puudutades tillukesteks haldjateks. Kõik nad kandsid hõbedasi kleidikesi ja nende keskelt kerkis esile üks pikem kuju, mässitud hõbedastesse siidlooridesse, särav kroon peas. See oli Kuuhaldjas ise oma tähelapsukestest saatkonnaga. Kui haldjate jalakesed vett puudutasid, tekkis kerge virvendus, mis rannale jõudes vaibus. Nii nad tantsisid seal nõia laulu saatel kaua, kauem kui tavaliselt, sest sel ööl leidis nõid endas jõudu võluda haldjaid, nii et nad unustaksid päikesetõusul naasta ohutult taevasse. Ta laulis ja laulis ja laulis…

… kuni haldjatel oli juba liiga hilja lahkuda. Et end kõrvetavate päiksekiirte eest kaitsta, pugesid nad pilliroogu varjule. Nõid naeris jälle oma koledat naeru ja pöördus oma hurtsikusse tagasi, sest pool tööd oli veel ees. Ta joonistas kiiresti põrandale nõiamärgid ja pöördus palves päikese, tuule, pilvede ja džunglivaimude poole, et need aitaksid tal loitsida haldjate ilu temale üle kandma. Aga ta ei olnud arvestanud loodusjõudude ühtsusega. Päike, kes oli kuuemanda hea sõber, ähvardas hoopis džungli koos nõiaga maha põletada, kui kuu ja tähed taevasse ei naase. Pilved keeldusid tilkagi vihma andmast ja tuul lubas tuld tagant õhutada. Kõige vihasemad olid džunglivaimud, kes igal täiskuuööl olid samuti haldjakeste tantsu nautinud. Nemad lubasid hakata nõida igal ööl kummitamas käima, kuhu ta siis ennast ka ei peidaks. Nüüd taipas nõid, millega ta oli hakkama saanud. Noruspäi läks ta kuuemandalt andeks paluma. Kuuemand oli nõus andestama, kui tema ja ta tähelapsukesed taas õnnelikult kodus on. Tema palve peale puhus tuul taevasse mustad pilved, mis katsid päikese ja lasksid kuul ja tähtedel taevasse lennata. Aga viis väikest tähekest, kes olid kõige tantsumaiamad, olid tüdinenud iga kord kuu aega ootamast, kui jälle tantsida saab. Nemad tahtsid tantsida igal öösel. Nad jäid peitu, kuni teised olid ära lennanud ja teatasid siis nõiale, et nemad hakkavad nüüd siin järvel elama. Nõid moondas nad seepeale vesiroosideks, et neil päeva ajal jahe ja varjuline oleks, öösel aga laulis neile, et nad tantsida saaks. Kui sa peaksid kunagi sattuma selle džunglijärve kaldale, siis võid öösel kuulda imeilusat lauluviisi, mis tuleb vana puu õõnsusest ja näha haldjakesi liuglemas järveveel. Nõid ei vaata kunagi haldjate poole, sest kadestab ikka veel nende ilu, aga ta on leppinud oma välimusega ega püüa enam kellelegi halba teha.

Pildid laste joonistustest.