17. veebruaril 2013 läksime Tori kanti Mutimuudi kennelisse kelgukoertega sõitma. Meid sõidutasid Kätry ema, Feliksi isa ja õpetaja Tarvi. Kaasas olid ka meie klassijuhataja ja õpetaja Meeli ning tema tütred. Sõita tuli umbes pool tundi. Kui kohale jõudsime, võtsid meid vastu peremees Ain ja rõõmustavad koerad. Vaatasime koeri läbi võrgu ja mõned üksikud toodi ka välja. Need olid Siberi malamuudid ja Alaska husky’d. Tegime palju pilte.

Siis pandi kuus koera kelgu ette ja kaks last kelgu peale. Tagapool oli teine, kergem kelk, millel sai istuda üks laps ja teine seista taga jalastel. Ülejäänud läksid raja äärde jalgsi. Kuna meid oli vähe, said mitmed kuni neli korda sõita. Mõne koha peal pidi kelk peaaegu ümber minema ja see oli väga põnev. Koerad jooksid väga kiiresti ja ei väsinud üldse ära. Tagasi maja juurde jõudes näitas peremees meile kärusid, millega koerad suvel trenni teevad. Siis kutsuti meid tuppa kooki sööma ja teed jooma. Nägime kõiki võistlustelt toodud karikaid ja imetlesime perenaise kootud sooje koerakarvast sokke, kindaid ja mütse.

Peale kookide ja kommide maitsmist rääkis perenaine Kersti meile palju huvitavat oma koertest, nende treenimisest ja võistlustest. Mängisime ka paari mängu, kus näiteks ühes tuli võistkondadel kirjutada paberile nii palju koerte nimesid kui me teadsime. Võitjaks tuli peremees Ain, kes luges üles kõik oma 38 koera.

Siis saabus aeg kutsudega hüvasti jätta. Tegime veel viimased pildid kenneli veterani Ertoga, kes oli ülisõbralik ja laskis kõigil ennast paitada. Tore päiksepaisteline pärastlõuna koos vahva kelgusõidu ja külalislahke pererahvaga oli kauaks meelde jääv elamus.

Pildid kooli veebilehel.

Anna-Maria Pihelgas
IV klass

Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi abiturient: vabadust ja võimalusi jagub, aga kellele?

Foto: Karin Kaljuläte

Minu Eesti – missugusena ma Sind praegu näen? Hetkel just sellisena, nagu Sa mulle, 18-aastasele, paistad. Ei ole mul veel elukogemust ega suurt tarkust, et kõikidest vajalikest killukestest tervikpilti kokku panna. Mul ei ole ju millegagi võrrelda. Raamatutarkusesse ma eriti ei usu, ja jääbki üle elav mälu – minu isa.

Oma isa pean ma väga targaks ja elukogenud inimeseks, kellele mul on rõõm alt üles vaadata. Minu isa on elanud siin ilmas juba pool sajandit ning ma olen veendunud, et ta teab, millest räägib. Ta on siin, Eestimaal, nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Isa suhtub tänapäeva Eestisse (minu arusaama järgi) pigem negatiivselt kui positiivselt. Jutuajamiste käigus jõuame ikka noorteni välja. Ta arvab, et paljud minu eakaaslased on kohusetundetud, laisad, distsiplineerimatud – „20-suised vasikad” – meeldib talle öelda. Isa noorusaeg jääb nn teise aega. Inimestel nappis võimalusi ja vabadust. Võimalik, et nende puudumist korvatigi kohusetunde, töökuse ja distsipliiniga, et elus pisutki edasi jõuda – eesrindliku kodanikuna silma paista.

Enamik inimesi pidi olema rahul sellega, kes ta oli, kus ta oli ja mis tal oli. Minu vanematel on erinevate “ajastute” võrdlemise eelis. Minu pilk on suunatud otse tulevikku, aga ema-isa pilgud kompavad ikka minevikku – nende noorus ju.

Minul, vaba riigi vabal pojal, on võimalusi ja vabadust kuhjaga. Õpin, mida tahan. Elan ja töötan, kus tahan: lähen Soome, Austraaliasse, Iirimaale … . Võtan naise, kust tahan, või elan kooselus kellega tahan. Kas minu vanemad oskasid sellest üldse unistadagi? Tõesti, vabadust ja võimalusi jagub, aga kellele? Paljukest neid minuvanuseid siis Eestis enam on. Kui minu vend käis koolis Libatses ja Pärnu-Jaagupis, olid tema klassipildid paksult „nägusid” täis, aga minu viimasel klassipildil on väike inimlaik keset tühjust. Ka minu kodukülaga on samamoodi juhtnud.

Kunagi, vaid mõned aastat tagasi, toimusid meil vahvad külapeod, kus oli üsna märkimisväärne rahvamass, kuid nüüd ei ole rahvast ega pidusid. Paljud minu tuttavad, kes olid varem tihedalt külaga seotud, on „ära rännanud”. Kui võimalus tekib, minnakse linna või lausa välismaale. Ma usun, et on väga palju selliseid väikeseid maakohti, nagu Libatse, mis lihtsalt tasapisi hääbuvad. Ja mis vabadus ja võimalused jäävad jääjatele?

Keda sellises olukorras süüdistada? Kas Sind, 95-aastane vanataat (rauk?) Eesti? Kas Sinu rahvast või Sinu rahva (demokraatlikult valitud) juhte, kes suures vabaduse ja võimaluste paljususes pea kaotasid?

„Noored on hukas, neil ei ole oma riigist sooja ega külma”, kuulen sageli öeldavat. Kuigi (arvestades praegust olukorda) näen Eestit pigem hääbumas kui kasvamas, pole mul ükskõik oma riigist, oma külast. Ja arvan, et Sina, vanataat Eesti, võid meile, „hukkaläinud” noortele, siiski loota.

Karl-Johannes Kruusmann
Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi abiturient

Allikas: http://eestielu.delfi.ee/eesti/parnumaa/halinga/arvamus/parnu-jaagupi-gumnaasiumi-abiturient-vabadust-ja-voimalusi-jagub-aga-kellele.d?id=65642794