Meile, 7.klassi õpilastele, avanes sel suvel väga tore võimalus käia avastamas kaunist Poolamaad. Poolasse läksime me kohtuma oma sõprusvalla Ostrow Mazowiecka koolide õpilastega ja uurima nende loodust. Meiega koos käisid ka mõned Libatse kooli lõpetanud, kes nüüd on juba meie kooli õpilased ja muidugi ka õpetajad Anne Alus ja Aino Siniväli.
Poolasse alustasime me sõitu esmaspäeva varahommikul. Bussireis oli küll pikk ja väsitav, kuid lõbus seltskond ja mõnus buss tegid selle kogemuse meeldivaks. Õhtuks jõudsime väikesesse Dybki kooli, kus pidime ka järgnevad päevad ööbima. Me sõime seal õhtust ja peale seda mängisime spordisaalis. Järgmisel hommikul oli meie üllatus suur, kui toodi lauda soe piim. Keegi ei teadnud, et Poolas süüakse maisihelbeid sooja piimaga. Aga järgmiseks hommikuks oli arusaamatus lahendatud ja saime juba külma piima, mida meie olime harjunud maisihelvestega sööma. Sel päeval käisime me metsamajandis, kus näidati Poolas kasvavaid puid ja taimi ning räägiti metsakasvatajate tööst. Metsakeskuses pakuti meile mett ja vahvleid ning mängisime palju erinevaid mänge. Me saime sealt kaasa ka palju vahvaid kingitusi. Peale seda läksime ujulasse ujuma.
Järgmisel päeval alustasime sõitu Krakowisse, kus käisime Waveli lossis ja ostsime kaasa suveniire. Teel Krakowisse nägime ja kogesime suure tormikahjustuse tagajärgi, kus 70 km ulatuses ei olnud elektrit ja seda juba mitu päeva. Hiljem sõitsime juba veidi edasi oma ööbimispaika Zakopanesse.
Neljapäeva hommikul olime kõik ärevad, sest saime lõpuks minna mägedesse. Matkateed alustades, olime kõik väga entusiastlikud, aga kui olime juba mitu-mitu kilomeetrit maha kõndinud, olime juba suhteliselt väsinud. Kuid püüdlesime ikka edasi, et näha mägijärve, mida nimetati mägede silmaks. Lõpuks jõudsimegi sinna ja see oli lihtsalt hämmastavalt ilus. Aga edasi mõelda tuli sellele, et ka alla tuleb tagasi minna. Mõned otsustasidki siis tagasi minna hobuvankriga, mis oli aga suhteliselt kallis. Seetõttu läks osa meist alla ikkagi jalgsi. Kokku oli meie matkatee 18 km pikk ja jõudsime 2,3 km kõrgusele merepinnast.
Õhtul saime aga kogu vaeva tasutud, kui külastasime kosutava loodusliku mineraalveega spaad.
Järgmine päev algas parvetamisega Dunajeci jõel. Seal nägime jälle neid imelisi mägesid ja ka kaunist Lõuna-Poola loodust. Mööda jõge õnnestus ära käia Slovakkias.
Peale seda oli aeg asuda teele tagasi Dybkisse, kuhu olime jätnud oma bussijuhid. Laupäeval, oma viimasel seal olemise päeval, käisime me seal lähedal olevas linnas ostlemas. Õhtu aga veetsime ühes rantsos, kus saime lõpuks kokku ka oma Poola sõpradega. Meile tutvustati rantśot ning hobuseid ja saime ka veidi ratsutada. Pärast seda grillisime, mängisime nii Poolale kui Eestile omaseid mänge ja nautisime õhtut. Järgmisel päeval pidime aga hakkama tagasi sõitma, kuigi nii mõnigi oleks soovinud sinna kauemaks jääda. Jätsime sealse kooliperega hüvasti ja alustasime tagasisõitu.
Oma reisil kohtusime paljude huvitavate inimestega, kes meisse enamasti väga soojalt ja südamlikult suhtusid. Meid sõidutasid Ene ja William Vändrast, kes kõigi meie soovidega arvestasid ja neid mõistlikkuse piirides täita püüdsid. Kui välja arvata väike segadus piimaga, olid toidud väga maitsvad ja kõige jaoks ei jätkunudki kõhus ruumi. Meid saatis kogu reisi vältel proua Margarita, tänu kellele jõudsime alati õigel ajal õigesse kohta. Eriti aga jäid meelde ühe Rootsist pärit vanahärra sõnad, kes ei olnud Eestist pärit noortega enne kokku puutunud ja üllatus väga meie avatud ja siirast olekut ning suhtlemisoskust nähes. Meie õpetajale ütles ta, et kui kõik Eestimaa noored on samasugused, siis on meie õpetajad ja lapsevanemad teinud ära suure töö, mille üle neil tasub väga uhke olla ja selliste noorte inimestega ootab Eesti Vabariiki suur tulevik. Ja seda me proovimegi teha, et meie vanemad ja õpetajad meile uhkusega mõtlevad.
See reis aga oli meile üks vahva seiklus, mille eest täname väga Halinga vallavalitsust ja Keskkonnainvesteeringute gruppi, kes meile sellise suurepärase elamuse võimaldasid.
Artikli autor: Karin Lehe
