Autoriarhiiv: admin

Pärnumaa üldhariduskoolide õpilased omandavad kindlate valdkondade teadmisi kõrgkoolis

Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi õpilased Taimi Pihelgas, Piret Aarna, Siret Laanemets ja Urmet Nööri

Tunamullu 1. juunil kirjutasid Noorte Ettevõtluskooli käivitamise raamlepingule alla Pärnu Kolledži direktor Henn Vallimäe, Pärnu Ühisgümnaasiumi direktor Mart Kuuskmann, Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi direktor Lembit Rebane ja Häädemeeste Keskkooli direktor Raimo Pruul. Toona selgitas ühistöö projektijuht Mari Suurväli, et ülikooli õppejõudude, üliõpilaste ja tehnilise baasi kaasamisega avaneb täiendav võimalus gümnaasiumihariduse taseme tõstmiseks.

Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi õpilased Urmet Nööri, Tarmo Pihelgas, Piret Aarna ja Siret Laanemets jutlevad julgelt, avatult ja hea suhtlemisoskusega. Kõik noored on sundimatul viisil valmis oma mõtteid väljendama. Ülioluliseks peetaksegi suhtlemisoskust, mida veel enne kolledžisse tulekut ei osatud piisavalt palju tähtsustada. Hea suhtluskunsti valdamine kasvatab ka enesekindlust ja üldist julgust, sõnab üks noormeestest. Nüüd mõistetakse head suhtlus- ja veenmisoskust otse rahalises vääringus.

Allikas: http://blog.maaleht.ee/parnumaa/?p=5082203.

Nature and its magic sounds

Taavi ja Madis filosoofia tunnis

18.-24. november viibisin koos klassivenna Taavi ja õpetajate Meeli ning Daisyga Hispaanias, Sevillas Comeniuse projekti „Nature and its magic sounds“ raames. Mina ja Taavi ööbisime peredes. See oli väga tore, kuna saime tutvuda nende kommete ja eluviisidega. Tuppa minnes jalanõusid jalast ei võetud vaid kõnniti nendega igas siseruumis ka. Toidud olid suurepärased väljaarvatud toores vinnutatud liha ning toored vorstid, mis neile väga maitseb.

Inimesed hoidsid seal kokku – kõik nad olid justkui parimad sõbrad. Seda tõestas ka see, et juba esimesel õhtul kui kohale jõudsime läksime kõik koos välipubisse jalgpalli vaatama ning seal oli kohal meeletu rahvamass. Kõik inimesed suhtlesid omavahel.

Teise päeva hommikul läksime kooli. Kool kannab nime IES Joaquin Turina. Seal avanes meile järgnev pilt – kooli ümbritsesid suured müürid, aknad trellitatud, koridorides meeletu kisa, kõik oli nagu „nõuka“ aegne. Järgnevate päevade jooksul saime kooli kohta veel teada erinevaid asju. Iga päev on gümnaasiumi õpilastel kuus tundi. Tunni pikkus 60 minutit. Väravad suletakse hommikul kell 8. Vahepeal lastakse lõunale ja siis pääseb välja alles kell 3. Hinded saab puhtalt viitsimise st töö tegemise eest. Kui sa oled ülesande ära teinud, saad templi, vahet pole kas ülesanne on õigesti sooritatud. Veerandi lõpus loetakse templid kokku ja saad kümnepalli süsteemis hinde.

Samal päeval oli meil veel ürituse avamine, kus kõik koolid tutvustasid ennast. Tõdesime seda, et kõik on korraldamata ja liigub „lõunamaa kiirusega“, sest järgnevatel päevadel pidime üsna pidevalt ootama soojamaa rahva järgi. Kolmandal ja neljandal päeval käisime ekskursioonidel erinevaid kauneid vaatamisväärsusi vaatamas. Tegelikult oli linn ise ka vaatamist väärt. Linna juures häirisid vaid trellitud aknad ja maha loobitud prügi, mida ikka leidus. Külastasime katedraale ja muid kauneid kohti.

Neljanda päeva õhtul oli õpilaste vahel tantsuvõistlus, mille jaoks meie grupp, kuhu me Taaviga kuulusime väga ei harjutanud. Hakkasime proove tegema siis, kui teised võistlemist alustasid. Aga me tegime selle ära ja võitsime ning esitasime tantsu ka teist korda. See oli suurepärane kogemus. Õhtuti nagu ka selle päeva õhtul käisime koos meid võõrustavate Davididega väljas ja siis Taavi ajutises kodus piljardit mängimas. Viimasel päeval viibisime hommikul koolis ning peale lõunat läksime shoppama. Tajusime, et asjad on ikka oluliselt kallimad või siis sama hinnaga kui meil. Õhtul valmistusime meie ärasaatmispeoks ehk siis magasime. Kell 11 hakkas ööklubi taolises kohas pidu, mis kestis umbes kella neljani. Sinna oli kutsutud üle saja inimese ja nad kõik olid jällegi ülisõbralikud. Järgmise päeva hommikul oli lausa kahju lahkuda, sest sellist sõrbalikku õhkkonda ei ole lihtne leida. Mina jäin selle reisiga väga rahule ning ootan juba, et millal sinna tagasi saaks minna.

Pilte saate vaadata kooli pildigaleriist.

Madis Koit

Maakondlik inglise keele päev

Stina Rahnel, Laura Tamm, Egne Ailt ja õpetaja Aino Siniväli

Maakondlik inglise keele päev toimus sel õppeaastal esimest korda. Igast maakonna koolist oli kutsutud osalema 3 õpilast 7.–9. klassini. Kokku tuli õpilasi 11 koolist. Päeva läbiv teema oli „Hobbies“ ja kodutööna oli vaja ette valmistada kolme kuni viie minutiline päevateemaline etteaste ning koostada 10-sõnaline lause, iga sõna eraldi lehel. Kuna eeldasime, et enamus etteasteid tuleb muusikalisi või sõnalisi, siis otsustasime olla veidi erinevad ja esineda line-tantsuga. „Jambalaya“ rütmide järgi ja õpetaja Tiina juhendamisel saime sammud üsna ruttu selgeks. Õpetaja Aino andis juhendeid, mida lisaks rääkida, et meie esinemine ei kujuneks „tantsimiseks inglise keeles“. Laenasime endile kauboikübarad ja –saapad ning olimegi valmis oma hobi tutvustama. Teiste koolide esinemiste hulgas oli lühinäidendeid, luuletusi ja laule, aga ka üks slaidishow ja üks video. Meie esinemine oli viimane, sest tahtsime ka teistele line-tantsu õpetada. Peale esinemisi jagunesime rühmadesse ja tegime ristsõna, etteütlust ja pantomiimi. Klapitasime kokku laulusõnu ja aforisme ning vanasõnu. Kolm tundi möödus märkamatult ja toredasti. Igale osavõtjale kingiti peale maiustuste ka Oxford University Press´i materjale ja õpetajad said kingituseks sõnaraamatud. Olime saanud rikkamaks ühe huvitava ja lõbusa päeva võrra ning suhelnud eakaaslastega pingevabalt, ilma närvilisuse või võistlusmomendita.

Maakondlik inglise keele päev toimus 21.novembril 2012 Pärnu Maavalitsuse saalis.

Pildid kooli pildigaleriis.

Stina Rahnel, Laura Tamm, Egne Ailt 9. a klassist

Minu karjääripäev

Kristi Kuurme Pärnu Õppenõustamiskeskusest

Täna (31. oktoober 2012) toimus koolis karjääripäev ja tänu sellele käisid koolis külas karjäärinõustajad Kätlin ja Kristi,
kes aitasid meil mõelda tuleviku peale ja mida üldse peale keskkooli peale hakata. Päeva algul tutvusime erinevate erialade, koolidega jne. Rääkisime erinevatest kalletest Pärnu koolides ja muust huvitavast.

Karjääriinfo spetsialist Kätlin Adamsoo Pärnu Õppenõustamiskeskusest

Päeva keskpaiku tutvusime erinevate portaalidega internetis, kust võib abi saada nii töö leidmisel kui ka kooli valikul.
Päeva lõpul tegime testi, mis töö meile kõige rohkem sobiks. Mulle isiklikult sobis kõige rohkem praktiline töö, teisel kohal oli Ettevõtlus jne.

Kokkuvõttes oli karjääripäevast väga palju kasu ja selliseid päevi võiks koolis rohkemgi korraldada. Suured tänud Kätlinile ja Kristile, kes olid nii abivalmis ja aitasid iga küsimusega.

Kermo Juss 9. klassist

7. klass Poolas seiklemas

 

Meile, 7.klassi õpilastele, avanes sel suvel väga tore võimalus käia avastamas kaunist Poolamaad. Poolasse läksime me kohtuma oma sõprusvalla Ostrow Mazowiecka  koolide õpilastega ja uurima nende loodust. Meiega koos käisid ka mõned Libatse kooli lõpetanud, kes nüüd on  juba meie kooli õpilased ja muidugi ka õpetajad Anne Alus ja Aino Siniväli.

Poolasse alustasime me sõitu esmaspäeva varahommikul. Bussireis oli küll pikk ja väsitav, kuid lõbus seltskond ja mõnus buss tegid selle kogemuse meeldivaks. Õhtuks jõudsime väikesesse Dybki kooli, kus pidime ka järgnevad päevad ööbima. Me sõime seal õhtust ja peale seda mängisime spordisaalis. Järgmisel hommikul oli meie üllatus suur, kui toodi lauda soe piim. Keegi ei teadnud, et Poolas süüakse maisihelbeid sooja piimaga. Aga  järgmiseks hommikuks oli arusaamatus lahendatud ja saime juba külma piima, mida meie olime harjunud maisihelvestega sööma. Sel päeval käisime me metsamajandis, kus näidati  Poolas kasvavaid puid ja taimi ning räägiti metsakasvatajate tööst. Metsakeskuses pakuti meile mett ja vahvleid ning mängisime palju erinevaid mänge. Me saime sealt kaasa  ka palju vahvaid kingitusi. Peale seda läksime ujulasse ujuma.

Järgmisel päeval alustasime sõitu Krakowisse, kus käisime Waveli lossis ja ostsime kaasa suveniire. Teel Krakowisse nägime ja kogesime suure tormikahjustuse tagajärgi, kus 70 km ulatuses ei olnud elektrit ja seda juba mitu päeva. Hiljem sõitsime juba veidi edasi oma ööbimispaika Zakopanesse.

Neljapäeva hommikul olime kõik ärevad, sest saime lõpuks minna mägedesse. Matkateed alustades, olime  kõik väga entusiastlikud, aga kui olime juba mitu-mitu kilomeetrit maha kõndinud, olime juba suhteliselt väsinud. Kuid püüdlesime ikka edasi, et näha mägijärve, mida nimetati  mägede silmaks. Lõpuks jõudsimegi sinna ja see oli lihtsalt hämmastavalt ilus. Aga edasi  mõelda tuli sellele, et ka alla tuleb tagasi minna.  Mõned otsustasidki siis tagasi minna hobuvankriga, mis oli aga  suhteliselt kallis. Seetõttu läks osa meist alla ikkagi jalgsi. Kokku oli meie matkatee 18 km pikk ja jõudsime 2,3 km kõrgusele merepinnast.

Õhtul saime aga  kogu vaeva tasutud, kui külastasime kosutava loodusliku mineraalveega spaad.
Järgmine päev algas parvetamisega Dunajeci jõel. Seal nägime  jälle neid imelisi mägesid ja ka kaunist Lõuna-Poola loodust. Mööda jõge õnnestus ära käia Slovakkias.

Peale seda oli aeg  asuda teele tagasi Dybkisse, kuhu olime jätnud oma bussijuhid.  Laupäeval, oma viimasel seal olemise päeval, käisime me seal lähedal olevas linnas ostlemas. Õhtu aga veetsime ühes rantsos, kus saime lõpuks kokku ka oma Poola sõpradega. Meile tutvustati rantśot ning  hobuseid ja saime ka veidi ratsutada. Pärast seda grillisime, mängisime nii Poolale kui Eestile omaseid mänge ja nautisime õhtut. Järgmisel päeval pidime aga hakkama tagasi sõitma, kuigi nii mõnigi oleks soovinud sinna kauemaks jääda. Jätsime sealse kooliperega hüvasti ja alustasime tagasisõitu.

Oma reisil kohtusime paljude huvitavate inimestega, kes meisse enamasti väga soojalt ja südamlikult suhtusid. Meid sõidutasid Ene ja William Vändrast, kes kõigi meie soovidega arvestasid ja neid mõistlikkuse piirides täita püüdsid. Kui välja arvata väike segadus piimaga, olid toidud väga maitsvad ja  kõige jaoks ei jätkunudki kõhus ruumi. Meid saatis kogu reisi vältel proua Margarita, tänu kellele jõudsime alati õigel ajal õigesse kohta.  Eriti aga  jäid meelde ühe Rootsist pärit vanahärra sõnad, kes ei olnud Eestist pärit noortega enne kokku puutunud ja üllatus väga meie avatud ja siirast olekut ning suhtlemisoskust  nähes. Meie õpetajale ütles ta, et kui kõik Eestimaa noored on samasugused, siis on meie õpetajad ja lapsevanemad teinud ära suure töö, mille üle neil tasub väga uhke olla ja selliste noorte inimestega ootab Eesti Vabariiki suur tulevik. Ja seda me proovimegi teha, et meie vanemad ja õpetajad meile uhkusega mõtlevad.

See reis aga oli meile üks vahva seiklus, mille  eest täname väga Halinga vallavalitsust ja Keskkonnainvesteeringute gruppi, kes meile sellise suurepärase elamuse võimaldasid.

Artikli autor: Karin Lehe