Tere, Teile, kes Te 99 aastat tagasi võitlesite oma riigi eest!

Tere, Teile kõigile!

Kui hea, et saan 99 aastat pärast Eesti Vabariigi sündi öelda eesti keeles “tere”. Hea, et saan käia emakeelses koolis ja rääkida igapäevaselt eesti keelt. Kiidan selle eest meie rahvast, et ta on suutnud säilitada oma keele ja kultuuri -vaatamata väga rasketele aegadele.

Minu perele on alati meeldinud Soome Vabariigi presidendi kõne riigi sünnipäeval, kus ta tänab kõiki eelnevaid põlvkondi oma riiki panustamise eest. Ka meie riigi presidendil võiks olla selline ilus komme, sest ilma vanavanemateta Eestit poleks.

Minu vanavanaema saab sel aastal 89-aastaseks. Kui ma teda vaatan, mõtlen, kas mina tema vanuses suudan olla nii kaasaegne, kõigest huvituv, toimekas ja positiivne. Sest elu pole teda eriti hellitanud. Raske talutöö ja viis üles kasvatatud last on oma jälje jätnud. Aga ma pole kunagi kuulnud, et ta ütleks, et tal on raske või, et ta ei jõua. Ja endiselt on tal mure, kas tema lapsed, lapselapsed ning lapselapselapsed saavad ikka vabas Eestis edasi elada.

Kui midagi üldse Eesti riigile ette heita, siis seda, et ta pole suutnud väärikalt oma vanemate põlvkondade eest hoolitseda. Sest riik ei ole ainult noored, rikkad ja edukad inimesed.

Arvan, et minu panus Eesti riiki on praeguseks see, et püüan hästi õppida ja olla oma peaga mõtlev noor inimene. Tahan saada haritud ja mitmeid keeli oskavaks inimeseks, sest elades nii väikeses riigis nagu Eesti, ei saa endale lubada laiskust ja rumalust. Haridus, kultuur, töökus ja julgus vajadusel oma isamaad kaitsta on meie riigi toimimise eelduseks.

Soovin Eesti riigile, s.t meile kõigile, kainet mõistust ja hoolivust. Siin paigas ja täna tahan lõpetada oma vanavanaema sõnadega: “Peaasi, et sõda ei tuleks!”

9. klassi õpilase Greete Kera sõnavõtt 23. veebruaril 2017
Vabadussõja mälestusmärgi juures Pärnu-Jaagupi kalmistul