20. ja 21. mail 2015 toimus järjekordne, juba üheksas KEAT laager Kõrsa külas Reiu jõe kaldal, Helmondi Peo- ja Toitlustuskompleksis. Kohal olid 23 kooli kaheksaliikmelised võistkonnad koos juhendajatega, et näidata oma oskusi ja võimeid ning talve jooksul läbitud tuletõrje- pääste-, meditsiini ja liiklusealaste koolituste mäletamist.
Laager algas pärast lõunat tuletõrjeolümpiaga. Selleks oli jõe kaldale püstitatud võistlusrada 20 alaga, mis tuli tervel rühmal järjest läbida. Oli nii nutikust ja kiiret taipu kui osavust ja jõudu nõudvaid harjutusi küll tuletõrjevoolikutega, küll pallide, ämbrite, nööride,tünnide ja paljude muude vahenditega.
Õhtul oli kavas playback´ide esitamine. Meie valisime oma teemaks telelavastuse „Vabad mehed“ alusel kokku pandudhumoorika KEAT laagriga seotud kava. Kuigi alguses oli teatatud, et kavade kordumist välditakse, tuli lõpuks ära vaadata tervelt 4 playback´i „Vabadest meestest“. Kuna me ei kasutanud mikrofoni, läks osa publiku jaoks muist teksti kaduma, kuid lapsed ise nautisid seda, mida tegid ja tegid seda hästi.
Öösel saabus kardetud vihm ja temperatuur langes üsna tublisti. Kuna osa telke ei olnud väga vihmakindlad, oli hommikul pilt üsna kurb. Kõik tilkusid, kes rohkem, kes vähem. Õnneks olime Kasparilt saanud kaasa laigulised vihmakuued, milles ka esinesime. Vihma pidasid need vähemalt kinni, kuigi sooja eriti ei andnud. Aga lastel oli sooja saamiseks ka muid võimalusi, kuna mitmes kontrollpunktis oli tegemist jooksualadega. Enamasti tuli lahendada kas pääste-, liiklus- või ohutusalaseid mõistatusi, aga ka ületada „miiniväli“, lasta õhupüssi ja sorteerida prügi. Lastele meeldis kõige rohkem „joodikuprillidega“ slaalomirada, kus silmad näitasid üht, keha aga tegi mis ise tahtis. Ka tuld oli võimalik endal kustutada nii pulberkustutiga kui tuletekiga. Muidugi oli petiste nägude tuvastamine kriminalistika telgis väga põnev. Kõige üllatavam oli raudteeohutuse alane ülesanne, kuna sellest ei olnud ettevalmistaval perioodil midagi räägitud, samuti prügi sorteerimisest, mis oli samuti ühe ülesandena kavas. Aga tegime kõik vapralt kaasa ja alla ei vandunud.
Lõuna paiku jäi ka vihm järele ja kuigi kõik meie asjad olid enamasti märjad, pidasime lõpuni vastu. Ka õhtupoolikul tuli läbida ligi kümme kontrollpunkti, millest mõned olid lõbusamad, näiteks kummuliläinud autost välja ronimine ja mõned igavamad, näiteks suuhügieen või Euroopa Liidu viktoriin, aga rohkem meeldisid ikka need, kus midagi ise ja oma käega teha sai. Lõpetamisel saime oma tänukirjad ja jäätised kätte ning olime rahul ja õnnelikud. Kuigi seekord pingerida ei moodustatud ja peale esimest kolme kohta rohkem ühtegi eraldi välja ei hõigatud, teadsime ise, et meie tulemused ei olnud kõige nõrgemad. Veidi jäi puudu meeskonnatöö vaimust ja õige strateegia leidmisest, aga mitte innukusest ja teha tahtmisest.
Lõppkokkuvõttes oli see üks tore üritus, mis kahtlemata andis lastele palju vajalikke oskusi, kjuidas hädaolukorras reageerida, sõpra aidata ja ise toime tulla.