Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi abiturient: vabadust ja võimalusi jagub, aga kellele?
Foto: Karin Kaljuläte
Minu Eesti – missugusena ma Sind praegu näen? Hetkel just sellisena, nagu Sa mulle, 18-aastasele, paistad. Ei ole mul veel elukogemust ega suurt tarkust, et kõikidest vajalikest killukestest tervikpilti kokku panna. Mul ei ole ju millegagi võrrelda. Raamatutarkusesse ma eriti ei usu, ja jääbki üle elav mälu – minu isa.
Oma isa pean ma väga targaks ja elukogenud inimeseks, kellele mul on rõõm alt üles vaadata. Minu isa on elanud siin ilmas juba pool sajandit ning ma olen veendunud, et ta teab, millest räägib. Ta on siin, Eestimaal, nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Isa suhtub tänapäeva Eestisse (minu arusaama järgi) pigem negatiivselt kui positiivselt. Jutuajamiste käigus jõuame ikka noorteni välja. Ta arvab, et paljud minu eakaaslased on kohusetundetud, laisad, distsiplineerimatud – „20-suised vasikad” – meeldib talle öelda. Isa noorusaeg jääb nn teise aega. Inimestel nappis võimalusi ja vabadust. Võimalik, et nende puudumist korvatigi kohusetunde, töökuse ja distsipliiniga, et elus pisutki edasi jõuda – eesrindliku kodanikuna silma paista.
Enamik inimesi pidi olema rahul sellega, kes ta oli, kus ta oli ja mis tal oli. Minu vanematel on erinevate “ajastute” võrdlemise eelis. Minu pilk on suunatud otse tulevikku, aga ema-isa pilgud kompavad ikka minevikku – nende noorus ju.
Minul, vaba riigi vabal pojal, on võimalusi ja vabadust kuhjaga. Õpin, mida tahan. Elan ja töötan, kus tahan: lähen Soome, Austraaliasse, Iirimaale … . Võtan naise, kust tahan, või elan kooselus kellega tahan. Kas minu vanemad oskasid sellest üldse unistadagi? Tõesti, vabadust ja võimalusi jagub, aga kellele? Paljukest neid minuvanuseid siis Eestis enam on. Kui minu vend käis koolis Libatses ja Pärnu-Jaagupis, olid tema klassipildid paksult „nägusid” täis, aga minu viimasel klassipildil on väike inimlaik keset tühjust. Ka minu kodukülaga on samamoodi juhtnud.
Kunagi, vaid mõned aastat tagasi, toimusid meil vahvad külapeod, kus oli üsna märkimisväärne rahvamass, kuid nüüd ei ole rahvast ega pidusid. Paljud minu tuttavad, kes olid varem tihedalt külaga seotud, on „ära rännanud”. Kui võimalus tekib, minnakse linna või lausa välismaale. Ma usun, et on väga palju selliseid väikeseid maakohti, nagu Libatse, mis lihtsalt tasapisi hääbuvad. Ja mis vabadus ja võimalused jäävad jääjatele?
Keda sellises olukorras süüdistada? Kas Sind, 95-aastane vanataat (rauk?) Eesti? Kas Sinu rahvast või Sinu rahva (demokraatlikult valitud) juhte, kes suures vabaduse ja võimaluste paljususes pea kaotasid?
„Noored on hukas, neil ei ole oma riigist sooja ega külma”, kuulen sageli öeldavat. Kuigi (arvestades praegust olukorda) näen Eestit pigem hääbumas kui kasvamas, pole mul ükskõik oma riigist, oma külast. Ja arvan, et Sina, vanataat Eesti, võid meile, „hukkaläinud” noortele, siiski loota.
Karl-Johannes Kruusmann
Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi abiturient
Allikas: http://eestielu.delfi.ee/eesti/parnumaa/halinga/arvamus/parnu-jaagupi-gumnaasiumi-abiturient-vabadust-ja-voimalusi-jagub-aga-kellele.d?id=65642794